... või millega tegelen mina.
Doula elukutsega võrreldes on füsioterapeut kindlasti oluliselt tuntum amet. Nüüdseks tundub, et kõik juba teavad, kellega tegemist on ning üha vähem on neid, kellel poleks füsioterapeudi kabineti ukse taha asja olnud. Aga müstikat jagub siingi - oled sa siis massöör? Võimleja? Raksutad luid paika? Kõige lihtsamalt öeldes teeb füsioterapeut tööd suu ja silmadega - ehk siis vaatlemine, vaatlemine, vaatlemine ja rääkimine (nõustamine), rääkimine (normaliseerimine) ja rääkimine (informeerimine). Üldiselt kipume ikka kätt ka külge panema, aga sugugi mitte kõikide füsiote arsenali ei kuulu manuaalsed võtted, sest füsioteraapia tänane suund on pigem toetada patsienti end ise aitama.
Rasedusaegne füsioteraapia
Rasedusega toimuvate kehaliste muutuste üks põhilisi "pahalasi" on hormoon nimega relaksiin. Nagu nimigi ütleb vastutab relaksiin lõdvestumise ehk kudede pehmenemise ja venivuse eest. Loomulikult on tegemist äärmiselt tänuväärse hormooniga, sest tänu sellele suudab keha kasvava ilmakodaniku vaagnasse ära mahutada ning saab toimuda müstika valdkonda kuuluv sündmus nimega vaginaalne sünnitus. Relaksiini mõjul võivad ilmneda alaselja- või vaagnapiirkonna vaevused juba esimesel trimestril, kui kõhtu veel väliselt pole paistagi. Nimelt hakkab keha relaksiini tootma enne rasestumist, see toimub tegelikult premenstruaalselt igal menstruaaltsüklil, kui keha potentsiaalseks raseduseks valmistub. Hormooni tase kasvab tempokalt kuni esimese trimestri lõpuni, hakates seejärel vaikselt langema. Lõdvenenud liigessidemed toovad kaasa muutused rühis ning kui juurde lisada veel kasvav kõht, võib liikumine ja toimetamine sellises kehas üsna ebamugavaks kiskuda. Samas on ka naisi, kellel just rasedana lihaspingetest tingitud kaebused kaovad, kuna lõdvenemine on toimunud õigel hetkel õiges kohas. Relaksiini mõju ei väljendu aga ainult lihas-skeletis - kaudselt võib see soodustada madala vererõhu kujunemist, vaagnapõhja lõdvenemise kaudu uriinipidamatust ning seedekulgla töö aeglustumise tõttu kõhukinnisust.
Kõige eelmainitu juures saab appi tulla füsioterapeut, kes vastuvõtul aitab hinnata, millistest teguritest tingituna rasedusaegsed kaebused on tekkinud ning mis oleks reaalsesd võimalused nende leevendamiseks. Füsioterapeut saab nõustada liikumisaktiivsuse ja toitumisvalikute osas, koostada harjutuskava, toetada massaaživõtete ja kinesioteipimisega ning kaaluda ortooside/bandaaži vajalikkust. Vaagnapõhjakaebuste korral soovitan aga alati pöörduda spetsiaalse vaagnapõhja füsioterapeudi poole, seda nii sünnituseelselt kui -järgselt.
Sünnitusjärgne füsioteraapia
Öeldakse, et 9 kuud sees, 9 kuud väljas - nii kaua, kui kehal läks aega loote kasvuga kohanemisega, läheb aega ka sellest taastumisega. Tegelikkuses võib see aeg olla ka 12 ja enam kuud. Sünnitusjärgsel perioodil toimub korraga palju, kohe VÄGA palju. Vaagnapõhi taastub sünnitustegevusest, sageli esinevad õmblused vajavad paranemisaega, emakas tegeleb kokkutõmbumisega, rinnad piimatootmisega, selja- ja kõhulihased on omavahel igasuguse kontakti kaotanud... täielik kaos! Kuid põhiline fookus on hoopis uue ilmakodaniku heaolul, vajadustel ja üksteise tundma õppimisel; ema keha kipub siinkohal tahaplaanile jääma. Ning olgem realistlikud - kes vähegi beebi magama panemise, toitmise ja rahustamisega on kokku puutunud, teab, et ergonoomika ja säästvad võtted ei ole alati valikus. Seega põhilised kaebused, millega emad füsioteraapiasse jõuavad, on kaela- ja õlavöötmevalud, käte suremine, randme- ja pöidlaliigese valud, kesk- ja alaseljavalud. Sageli soovivad naised lasta ka diastaasi kontrollida ning tunnevad muret, kui kaua kõhu tagasitõmbumine aega võtab.
Üks lihtsamaid asju, millega naised aga ise ennast aidata saavad, on võimalikult ruttu pärast sünnitust "üles otsida" oma vaagnapõhi ja kõhulihased. Mõistan, et need kaks tegelast tunduvad olevat sellel hetkel täielikult lavalt lahkunud, kuid uskuge mind - mida kiiremini nendega kontakti otsima hakata, seda rutem nad ka naasevad. Vaagnapõhja võiks proovida tahtlikult pingutada praktiliselt kohe pärast sünnitust, kusjuures siinkohal ei ole tegemist isegi treeningu, vaid lihaste tahtele allumise taastamisega. Kõhulihastega kontakti saavutamiseks võiks esimesel või teisel päeval pärast sünnitust alustada rahuliku sügava kõhuhingamisega - väljaveninud lihastele on see piisavaks esimeseks treeninguks. Kindlasti mitte hakata esimese 6-8 nädala jooksul tegema klassikalisi kõhulihaste harjutusi! Enne treeninguga taasalustamist võiks pidada nõu füsioterapeudiga, kes aitab hinnata kõhulihaste seisundit ning anda esmased juhised.
Kui sul tekkis küsimusi, siis FysioDoula postkast on alati avatud!
Comments