top of page

Minu läbipõlemise lugu

Kes FysioDoulat Instagramis ja Facebookis jälgib, on tõenäoliselt juba kursis, et viibisin kaheksa nädalat töölt eemal haiguslehel. Otsustasin selle loo aga ühte postitusse veel eraldi kokku panna, et kogu info oleks võimalikult kompaktselt kättesaadav ja loodetavasti jõuab nendeni, kellel sellest abi on.


Tegemist ei ole minu jaoks esmakordse olukorraga - 2017. a lahkusin ma oma esimeselt erialaselt töölt pooleteise aasta pealt läbipõlemise tõttu. Võtsin kahe töökoha vahel ligi kaks kuud pausi ning panin kõrva taha teadmise, et 40 tundi nädalas ma töötada ei suuda, eriti mis puudutab kontakttööd inimestega. Sellest ajast jäi sisse reegel - reeded olgu vabad. Kommentaarid "mida sa oma ajaga siis teed", "kuidas sa rahaliselt välja tuled" ja "tänavapäeva noored ei viitsi tööd teha" lasin heaga endast mööda.


Osalisest koormusest täieliku läbikurnatuseni

Oma praegusel töökohal perearstikeskuses olen töötanud nüüdseks kolm aastat. Selle töö juures on algusest peale olnud minu jaoks suurim väljakutse hallata kõike - ei saa olla ekspert igas valdkonnas. Aga minu loomuses on teha asju hästi ja põhjalikult. Kõige rohkem julgen ennast spetsialistiks pidada laste füsioteraapias, ka traumade ja oppide järgses maailmas tunnen end üsna koduselt, kuid esmatasandi füsioteraapias jääb sinna vahele hulk halli ala, kus diagnoosi pole, sümptomid on segased ja ravi määramiseks tuleb enne ohtralt detektiivitööd teha. Selleks läheb vaja aga tugevat faktimälu, et orienteeruda testides ja diferentsiaaldiagnostikas...mida minul ei ole. Mulle meeldib toetuda protokollidele, kogemusele ja tunnetusele. Ka meeldib mulle süübida spetsiifilistesse valdkondadesse ja lugeda kaasaegseid kirjandusallikaid, kuid nagu öeldud - kõigega ei suuda end kursis hoida.


2022. a novembris hakkasid ilmuma esmased sümptomid, mida pidasin alguses iga-aastaseks talvemasenduseks:

  • ärrituvus ja ülereageerimine kõige lihtsamate asjade peale

  • töömotivatsiooni kadumine

  • lootmine, et patsiendid ei tule, ja pettumus, kui nad siiski tulid

  • tundlikkus ebaõigluse osas ja enese/ enda panuse pidev võrdlemine teistega

  • väsimus

  • telefoni scrollimine tundide kaupa, näksimine, junk food ja junk TV

  • positiivsete rutiinide kadumine

  • meelistegevuste vastu huvi kaotamine

  • tahtmine oma elust põgeneda

Lootsin, et nädalane puhkus veebruaris aitab olukorda normaliseerida, kuid puhkuselt

naastes oli enesetunne täpselt sama ja hakkas vaikselt hullemaks minema. Läbirääkimised tööandjaga töökoormuse ja -valdkonna muudatuste osas ebaõnnestusid, mille järgselt hakkasid sümptomid väga kiiresti halvenema - pidin iga päev ennast tõsiselt kokku võtma, et tööle tulla ja patsiendid kuidagi "tehtud" saaks. Nädalavahetused möödusid diivanil lamades, enesehinnang võttis vabalanguse ning tekkis tunne, et mina ja mu probleemid tüütavad teisi. Samal ajal tekkis totaalne blokk teiste inimeste probleemide - nii patsientide kui sõprade - kuulamise osas. Oleks tahtnud teha suure sildi "palun pöörduge kellegi teise poole".


Tõuke haiguslehele jääda andis minu kallis sõbranna ja kolleeg, kes ka ise paar aastat tagasi läbipõlemisega silmitsi seisis. Mäletan täpselt seda reedest õhtut, kus ma olin sundinud ennast jalutama ja saatsin talle häälsõnumi: "ära nüüd ehmata, ma ei ole suitsiidne ega midagi, aga ma lihtsalt ei jaksa elada. Mul ei ole energiat ega motivatsiooni, et midagi teha."

Vastus oli rahulik, aga konkreetne: "Ma arvan, et on aeg kaaluda haiguslehe võtmist." See tundus mulle väga kauge teema, midagi, mida keegi teine teeb. Täiesti väljaspool minu reaalsust. Kuid otsustasin esmaspäeval siiski rääkida kolleegist psühholoogiga ning kahe sõbrannaga, kelle puhul teadsin, et nad on olnud lehel sama probleemiga. Samaks õhtuks oli sündinud otsus - homme on minu viimane tööpäev teadmata ajaks. Perearst avas lehe koheselt, ilma küsimusteta. Suunamist psühholoogile oskasin ise alles kaks nädalat hiljem paluda.


Taastumise algus - elus püsimine

Esimesed kaks nädalat möödus nagu ühtlases udus. Ainsad eesmärgid oli söömine, magamine ja liikumine, mingeid muid kohustusi endale ei võtnud. Kalendris olid veel varasemad sotsiaalsed üritused, millest osa võtsin, tundes end seltskonnas täitsa iseendana, kuid koju jõudes tabas krahh. Ma vist läbisin kõik leinafaasid - eitus, viha, tingimine, depressioon. Teadmatus oli hirmutav ja pidev ketramine, kuidas ma siia jõudsin ning kes mida valesti tegi, oli ääretult kurnav. Nutuhood olid igapäeva osa. Olin tõeliselt šokeeritud, et mul ei hakanud puhkamisest parem. Ainuke leevendus oli teadmine, et vähemalt ei pea homme selle halva enesetundega tööle minema. Mõte füsioteraapiast ajas mind sellel perioodil iiveldama.


Selles faasis (1.-3. nädal) aitas mind:

  • keskendumine keha baasvajadustele

  • to-do listidest loobumine, elu pikemaajaliste (finantsilised, erialased jne) eesmärkide pausile panemine

  • teiste inimeste jaoks asjade tegemisest keeldumine

  • perele ja sõpradele oma tunnete ja vajaduste väljendamine (ma ei saa praegu olla sinu tugiisik, mul on raske sinu edu üle hetkel rõõmu väljendada, ma ei soovi haletsust vms)

  • lubada teistel enda heaks teha asju (nt söögi tegemine, väljasõidule viimimine, enda diivani asemel vahelduseks sõbranna diivanil lamamine)

  • igas päevas üks inimene (kõne või kohtumine), et vältida täielikku isoleerumist, aga ka sotsiaalset kurnatust

  • oma tegevuste päevikusse kandmine, et näha, kui palju ma tegelikult teen

  • looduses olemine

  • affirmatsioonide kuulamine

  • kerge kirjandus (reisiraamatud, naiste ajakirjad)

Ütlen kohe ära, et SELLES FAASIS EI LÄINUD MITTE MIDAGI PAREMAKS. Ja see on okei. Ma soovin, et ma oleksin teadnud seda, et endalt pinge maha võtta.


Augu servalt välja piilumine (3.-6. nädal)

Lõpuks hakkas tekkima mingi stabiliseerumine. Hullemaks ei läinud, otseselt paremaks ka mitte, depressiivsus ning viha- ja nutuhood aga hakkasid raugema. Maad võttis konstante ärevus - kui kaua see kestab? Mis minust saab? Jätkuvalt polnud tagasi tulnud huvi oma eriala vastu, minu sees püsis vastumeelsus ning hakkas tekkima kahtlus, kas üldse tahan füsioterapeudina enam töötada. Selle mõtte endale lubamine oli lohutav ja päästis mu mõistuse teatavast suluseisust - kes ma olen väljaspool füsioteraapiat? Inimesena on ju mul mitmeid tugevusi ja oskuseid, kuidas ma saaksin neid teisiti rakendada? Hakkasin vaatama elu selle nurga alt, et mis on mulle meeldivad ja huvi pakkuvad tegevused. Võtsin raamatukogust enesarengu raamatuid, et mõtestada oma ärevust, sukeldusin enam sporti ning tegin FysioDoula instagrami esimese läbipõlemise teemalise postituse.


Sel perioodil aitas mind:

  • emotsioonide täielik väljaelamine (kui viha, siis tao patja; kui kurbus, siis nuta südantlõhestavalt; kui enesehaletsus, siis haletse ilma süütundeta; kasutasin ka vastavat muusikat, et emotsioonile veel vint peale keerata)

  • raamatud ("Pane paika oma piirid", "Kaassõltuvusest vabaks", "Ärevuse lahtiharutamine")

  • iseenda rolli lahtimõtestamine läbipõlemisel - millised käitumis- ja mõttemustrid töötavad minu kahjuks?

  • brutaalne ausus iseenda ja oma lähedastega

  • kõikide lahenduskäikude väljakirjutamine probleemidele, mida peas ketrasin

  • puhkamine, puhkamine, puhkamine

August välja ronimine (6.-8. nädal)

Valgus hakkas koitma pärast esimest psühholoogi visiiti, mis saabus 6. haiguslehe nädalal. Sain üsna ruttu aru, et lihtsalt puhkamine ei aita ja ma vajan kõrvalabi selle kõige lahtimõtestamisel. Järjekorrad oli aga pikad ning löögile pääsemine venis. Selleks ajaks oli minu tulevik muutunud selgemaks, kuid püsis pidev väsimus ja ärevus. Psühholoogi juurest lahkusin kui puuga pähe saanult, ent lootusrikkalt. Selgus, et ma polnud lasknud endal tegelikult puhata. Ükskõik kui palju ma magasin või diivanil või muru peal vedelesin - ma ei lubanud endal päriselt lõdvestuda. Minu sees olid süütunne ja hinnangud ning vana uskumus "ma ei tee piisavalt, ma olen laisk". Selgus, et väsimusest on saanud lugu, mida ma endale räägin - ma ei jaksa/ma ei saa, sest ma olen liiga väsinud. Ma ei osanud eristada, kas väsimus on füüsiline või vaimne.

Teine teema, mille tõstatasin, oli üksindus, õigemini - üksildus. Ma olen harjunud elama üksi ning see pole kunagi olnud otseselt probleem, kuid tööl olles oli minu sotsiaalne ämber täis ja ajas vahel isegi üle, pärast intensiivset suhtlust töökaaslaste ja patsientidega oli üksi koju maandumine tõeline kergendus. Kuid töö täitis lisaks suhtlemisele ka ühiskonda kuulumise rolli. Nüüd olin ma järsku kõigest kõrvale jäänud ja üksi olemine tundus pigem nagu isolatsioon. Psühholoog nägi seda aga kui positiivset märki, et tervenemine on alanud - minu üksildus on igatsus suhtlemise järele ja see on hea. Nende uute teadmistega läksin edasi toimetama ning kui nädala pärast töölt uuriti, millal ma oleksin valmis tagasi tulema, avastasin, et mul ei ole millegi üle kaevata. Tunnen ennast üsna päris iseendana, energiat on ja ärevus on madal. Ainuke mure, mis püsis, oli töömotivatsiooni puudumine.


Sel perioodil aitas mind

  • prioriteetide paika panemine - mis on päriselt minu jaoks tähtis? Ilmselgelt ei saa olla kõik tähtis, samal ajal. Kas põrandate pesemine aitab mul saavutada paremat treeningvormi? Ei. Aga pesu pesemine? Jah, sest muidu pole homme midagi trenni selga panna.

  • lubada endal minna ajutiselt laiskuse ja lohakusega äärmustesse, et näha, millal mul kannatus katkeb, samal ajal mitte anda endale hinnanguid. Üks hetk lihtsalt saab siiber üle lahtipakkimata kottide astumisest ja ei pea enam motivatsiooni ootama, et asjad saaksid tehtud

  • vaadata telesarju, kuni tekib tüdimus, mitte kuni tekib süütunne

  • initsiatiivi näitamine suhtlemisel, kokkusaamiste korraldamisel


Kaheksa nädalat hiljem ehk mis on nüüd teisiti?

Et mitte ebarealistlikult üleentusiastlikuna kõlada, ütlen kohe, et läbipõlemine on minu meelest natuke nagu alkoholism - ma ei tea, kas sellest päris igaveseks lahti saab. Ma tunnen ennast hetkel hästi, kuid ei võta seda iseenesest mõistetavalt. Tean, et kui end ei jälgi ja enda eest jooksvalt ei hoolitse, on mul oht samasse auku uuesti kukkuda. Praeguseks on aga esimene töönädal seljatatud ja see möödus üle ootuste hästi. Hirm, et füsioteraapia töö hakkab jätkuvalt vastu, on taandunud. Kõige olulisem muutus on olnud töökoormuse langus - saavutasin lõpuks endale sobiva graafiku 6tunniste tööpäevadega. See on ennast täielikult ära õigustanud - ma ei ole päeva lõpuks väsinud, aruanded ei kuhju, suudan patsientidega kohal olla. Olen muutnud suhtumist töösse ja ümbermõtestanud oma rolli töökeskkonnas. Jätkuvalt taastan enesehinnangut, mis sai korralikult kannatada, ning maadlen enda teistega võrdlemisega. Kuskil kriibib veel pettumus, et olukorda oleks saanud parandada enne, kui asi päris hulluks läks. Kuid see kaheksa nädalat oli seda väärt ja hädavajalik, et teha täielik restart.

Kui sa kahtled, kas peaksid jääma haiguslehele või proovima siiski omal jõul veel edasi pingutada, palun, ära kahtle ning võta see aeg enda eest hoolitsemiseks


Comentários


bottom of page