Kõhuliaeg on üks lapse arengu esimesi nurgakivisid ning selles postituses räägin lähemalt, miks lapse kõhuli asetamine nii oluline on, millises vanuses ja kui sageli seda tegema peaks ning mida teha, kui lapsele lihtsalt ei meeldi selles asendis olla.
Kuigi tegemist on tähtsa arenguetapiga, varieerub lapse kõhuli asetamisega alustamine pereti suurelt. On vanemaid, kes on kohe pärast sündi esimestel päevadel juba teinud algust, teised aga kuulevad 3. kuu visiidil esimest korda, et seda üldse teha tuleks või tullakse 5kuuse lapsega teraapiasse, sest laps ei arene - vestluse käigus siis selgub, et last on kõhuli väga harva pandud, sest talle ei meeldi. Aga on ka peresid, kus last on kõhuliasendiga religioosselt harjutatud esimesest nädalast, kuid laps protesteerib ka 4kuuselt ikka veel sellele vastu.
Miks ja kuidas siis sellist "lapse kiusamist" tuleb praktiseerida?
#1 - "back-to-sleep" kampaania
90ndate alguses tuli Ameerika Lastearstide Akadeemia välja soovitusega, et SIDSi (vastsündinu äkksurm) ennetamiseks tuleks beebid magama asetada selili. Info laiemaks levitamiseks nimetati see back-to-sleep kampaaniaks, tore ja tabav sõnademäng. Kampaania oli murranguline ja SIDSi esinemine vähenes koguni 40% võrra. Mida aga ei osatud oodata oli ühtlasi kaasnenud tõus kolju kuju anomaaliate ja motoorse arengu hilinemise esinemises. Probleemi tasakaalustamiseks hakati soosima laste ärkveloleku ajal kõhuli panekut, mis tõestatult toetab lapse arengut ning kuulub ka WHO ametlike soovituste hulka.
#2 - kõhulioleku mõju lapse arengule
Esimene eluaasta on kiire arengu aeg, kus lapse aju loob (ja jätab loomata) tohutult ühendusi, mis paneb aluse oskuste kvaliteetidele edasises lapseeas, seda nii füüsiliste kui mentaalsete võimete osas. Samamoodi annab meile lapse oskuste areng tagasisidet närvisüsteemi küpsemise kohta. Füsioterapeudina teeb mind ärevaks, kui vanemad usuvad, et lapsed arenevad nagunii ja suhtuvad liiga muretult väliste tegurite rollile lapse arengu väljendumisel. Lapsevanemate ja spetsialistide ühine soov on anda lapsele parim võimalik start. Seetõttu võib tulla (positiivse) üllatusena, et nii lihtne tegevus nagu kõhulipanek võib mõjutada pööramise, roomamise/käputamise ja iseseisva istumise arengut, ennetada kolju kuju lamenemist ja isegi langetada lapseea ülekaalulisuse riski.
Kõhuliolek tugevdab lapse kaela- ja kehatüvelihaseid ja seeläbi peahoidu, soodustab õlavöötme liikuvuse arengut ning võimaldab lapsel õppida tundma oma ümbrust.
#3 - kui tihti ja kui kaua?
Last võib kõhuli panema hakata esimestest elupäevadest. Alguses on vastupidavus muidugi lühike, seega piisab paarist minutist 2-3 x päevas. Aega võiks järk-järgult pikendama hakata nii, et kahekuuselt veedaks laps kõhuli vähemalt 15 minutit (summeeritult) päevas.
6. elukuuks peaks laps olema suuteline veetma kõhuli kokku 30 minutit ja vähemalt 3 korral päeva jooksul.
Alguses võib harjutamine välja näha umbes nii:
Laps hoiab pead küljele pööratult aluspinnal ning tõstab pead vaid hetkeks. Kuna vastsündinute käed-jalad on alguses üsasisese asendi tõttu painutustoonuses, on nad kõhuli nagu väiksed konnakullesed ja võivad seetõttu natuke protesteerida. Kui siledal pinnal kõhuliolek ebaõnnestub või muudab sind ennast ärevaks, võid alustada harjutamist enda rinnal. Lama ise pikaliasendis ning aseta laps oma rinnale. Proovi saada temaga kontakti, räägi või laula.
Ühe-kahekuuselt, kui laps suudab juba pead tõsta ja hoida, kuid väsib kiirelt, sest tema käed vajuvad laiali või tõmbuvad keha ligi, võid kasutada rätikurulli või väikest kaelapatja, et aidata lapse käsi hoida küünartoengus.
#4 - kui lapsele ei meeldi kõhuli olla
Beebid on pretentsioonikad olendid. See ei tohiks kogenud lapsevanemale enam üllatusena tulla. Vanemate sage hirm on, et laps nutab, kuna tal on valus. Võin üsna kindlalt väita, et enamike laste puhul see ei päde. Ebamugav - võib-olla küll, raske - jah, kindlasti. Valus? Julgen kahelda.
Enamik beebisid nutab kõhuli siiski selle pärast, et see nõuab pingutust ja on korralik trenn.
Kui sa oled aga kuude kaupa lapsega regulaarselt harjutanud ning tundub, et lapsele on asend tõesti vastumeelde, tasuks välistada järgmised takistajad:
Valud kõhus - kui lapsel esineb gaasiprobleeme või kõhukinnisust, võib kõhul lamamise surve aidata seedeprobleemide lahenemisele kaasa, kuid samas põhjustada lapsele ka ebamugavust. Proovi nii: tee lapsele eelnevalt sooja õliga kõhumassaaži või aseta laps kõhuli soojale kompressile (nt soojendatud tatrapadi); see võiks aidata leevendada vaevusi.
Refluks - refluksiga beebidel võib surve maole kutsuda esile maosisu liikumist söögitorru, mis tekitab valu ja ebamugavust. Refluksiga lastel esineb suurenenud toidu tagasiheidet, mis muudab lapse rahutuks - kui tavapärase tagasiheite peale ei tee beebid teist nägugi, siis refluksi peale võib laps teha kibedat nägu või isegi nutma hakata. Seega kui laps luksatab või krooksub kõhuli, millele järgneb nutt, võiks kahtlustada (vaikset) refluksi. Sel juhul pöördu murega oma perearsti poole.
Keelekida - diagnoosimata ja lõikamata keelekida võib olla samuti üks ebamugavuse põhjustajaid. Kuna kõhuliasendis kael sirutub ja pingutub ka suupõhjani ulatuv fastsia, võib lühike keelekida nii liigselt pingutuda ning lapse rahutuks muuta. Keelekida sümptomite kohta võid lugeda näiteks siit
Puusa patoloogiad - ajaliselt sündinud beebidele on iseloomulik nn painutuskontraktuur, kus üsasisese kitsa asendi tõttu on nende puusaliigest ümbritsevad lihased ja sidemed lühenenud. Seetõttu ei sirutu nende põlved ja puusad täielikult ning kõhuliasendis jäävad jalad kas kõhu alla painutusse või veidi külgedele konnaasendisse. Sünnipärane toonus hakkab vaikselt esimeste nädalatega pehmenema ning u 6-8nädalasel võiks puusad kõhuli juba kenasti sirutuda. Kui sulle tundub, et beebi puusad ei liigu võrdselt, esineb "plõksumist" ning mähkmevahetus on puusaliikuvuse tõttu raskendatud, räägi oma murest perearstile.
#5 - kõhuliasendi treenimise nipid
harjuta siis, kui laps on puhanud ja heas tujus ning söömisest on möödas 15-20 minutit, liigse tagasiheite puhul 30 minutit;
tekita rutiin, sidudes kõhuliaeg näiteks mähkmevahetustega. Nii saab sellest sulle ja lapsele igapäevaelu osa;
põrandapinnal või diivanil olles lasku lapse nägemisvälja tasandile - räägi temaga, laula ning proovi hoida tema tähelepanu;
kasuta peeglit või mänguasju, millega laps muidu igapäevaselt ei mängi, tuues nii kõhuliasendisse uudsust ja põnevust;
kui sulle tundub, et lapse vastupidavus on liiga lühike, võid kasutada taimerit, et adekvaatselt mõõta lapse suutlikkust ja arengut.
FysioDoula
Comments