top of page

Beebi abivahendid - lapsele või lapsevanemale?

Erinevate abivahendite sobivuse osas pöörduvad minu poole nii sõbrannad, lapsevanemad kui ka arstid. Milliseid abivahendeid võiks lapsele soetada ja kas need pärsivad või toetavad arengut?


Üks staažikas lastearst võttis asja kunagi kokku robustselt ja konkreetselt: "lapse koht on põrandal." Ja ma olen temaga tegelikult nõus. Kuigi see kõlab karmilt, siis lapse arengu jaoks on parim olla siledal stabiilsel pinnal ja laste füsioterapeutide üldine seisukoht on, et

enamik abivahendid on lapsevanema, mitte lapse hüvanguks.

Mida me mõtleme üldse abivahendite all?

Abivahenditeks võib lugeda kõikvõimalike lamamis- ja kõndimistoole, kiikesid, kärusid.

Auto turvatoolid, bouncerid, all the jazz. Enamasti on need mõeldud kas lapse transpordiks või ajutiseks kasutamiseks, kuid mugavuse ja lapse tuju huvides leiavad need rohkemat kasutust kui peaksid.



Millised abivahendid peaksin endale enne lapse sündi soetama?

Ausalt öeldes on ainuke (häda)vajalik abivahend auto turvatool - ilma selleta tõesti ei saa ning lapse transportimine turvahällis on kohustuslik lapse turvalisuse huvides. Kuid siin tegelikult vahendite vajalikkus lõppeb. Turvahäll ei ole mõeldud magamiseks, isegi kui see tundub mugav vahend lapsega kaubanduskeskuses jalutamiseks või autos magama jäänud lapse une jätkamiseks toas. Turvatoolis on laps tõstetud ülakehaga ning tema pea ettekallutatud asendis, see aga tähendab, et tema õhuteed ei ole täielikult vabad.


Laps on mõeldud magama pikaliasendis sirgel ja siledal pinnasel. Statistiliselt esineb ka kõige rohkem õnnetusi turvahällides - siin ei ürita ma ehmatada vastsündinute emasid, kes niigi lapse turvahälli asetamist pelgavad. Ohustatum vanus on hoopis 4-6kuused lapsed, kes oskavad juba pöörata, rabeleda ja roomata ning võivad ilma järelvalveta rihmadega pusserdama hakata või end hoopis koos tooliga ümber kallutada.


Miks piirata abivahendite kasutust?

Mäng ja loominguline liikumine on lapse arengu stiimuliks, suutlikkus oma ümbritsevat keskkonda uurida, avastada, katsuda. Enamik abivahendeid võtavad lapselt selle vabaduse ära. Kuigi lastel on nö sisemine geneetiline programm, mille alusel oskused väljenduvad, ei saa jääda ainult selle peale lootma. Täpselt sama oluline on oskuste väljendumisel keskkond. Kui lapsel ei ole olnud võimalust oskust harjutada, ei saa ta seda ka osata. Näiteks trepil käimine - ei saa öelda, et laps, kes pole oma elus treppidega kokku puutunud, peaks suutma kolmeaastaselt eakohaselt treppidel liikuda. Keskkonna mõju arengule näen ma teraapias eriti selgelt lapsendatud laste puhul - arenguhäireta normaalne laps võib ka aastaselt veel lihtsalt lamada, kui teda terve ärkveloleku aja on hoitud seliliasendis kitsastes tingimustes.

beebi pöörab

Liikumisoskustel on kaks peamist eeldust - stabiilsus ja mobiilsus. Just selles järjekorras. Selleks, et hakata liikuma, peab laps asendis saavutama stabiilsuse. Sel põhjusel on pivoteerimise ja roomamise eelduseks regulaarne tummy-time, käputamise eelduseks käpuli edasi-tagasi kiigutamine ja kolme-punkti toetust ning kõndimisele eelneb iseseisev seismine. Laps, kes veedab rohkem aega rihmadega kinnitatult (lamamis)toolis, ei saa treenida oma keha tasakaalu selili, külili ja kõhuliasendites.


Füsioteraapia kabinetis kohtan väga tihti õpitud liikumismustreid, mis takistavad eakohast arengut. Näiteks ülesirutusse viskamine, üle pea vaatamine, ülakehaga upitamine, jalgadega enda silda tõstmine jms. Olen ka täheldanud, et paljud lapsed ei kasuta adekvaatselt oma õla- ja rinnalihaseid - nad ei suuda tuua käsi keskjoonele mänguasja juurde või kui, siis teevad seda madalalt kõhu kohtalt. Lapse arengu toetamiseks proovime leida probleemi juurpõhjust ning tihti (mitte alati) jõuan lamamistoolideni - kalde alla tõstetud poollamav asend võimaldab kasutada lapsel oma keha viisil, milleks ta selili võimeline ei oleks. Me ju ei treeniks oma kõhulihaseid, tõstes enne ülakeha patjade najal kõrgemale.


Kas ma siis ei tohi üldse kasutada mingeid abivahendeid?

WHO soovituste järgi ei tohiks alla aastane laps veeta üle tunni fikseeritud asendis. Abivahendid ei ole kahjulikud oma olemuselt, vahel on nad hädavajalikud (nt vältimaks lapse voodi pealt alla veeremist või et suuremad lapsed-loomad beebist mänguhoos üle ei astuks), kuid loodud on nad siiski lapsevanema elu lihtsustamiseks, mitte lapse arengu toetamiseks. Tihti vanemad kasutavad neid, kuna lapsele ju meeldib ja ta on siis heas tujus, kuid täiskasvanutena on meie roll teha otsuseid siiski lapse turvalisuse ja arengu toetamise, mitte ainult hea tuju seisukohast.


Loomulikult ma mõistan, et kiikede, lamamistoolide jm kasutamist ei ole võimalik täielikult vältida ning nendest loobuda püüdmine olekski äärmuslik. Kui sul on vaja kiirelt pesus käia või süüa teha, siis on parem valik tuua laps enda juurde lamamistooliga, kui jätta üksi teise tuppa lamama.


Kas kõnniraam toetab last iseseisva kõndimise õppimisel?

Kõnniraamid, hüppekiiged jm kõnniabivahendid ei pruugi otseselt pidurdada istumise või kõndimise arengut vanuseliselt hinnates, küll aga mõjutada kvalitatiivset poolt - me võtame lapselt võimaluse loomulike liigutustegevuste kaudu arendada tasakaalu, kasutada adekvaatseid kehatüvelihaste reaktsioone ja õppida turvaliselt (läbi) kukkuma. Kas me mitte kõik ei soovi, et laps suudaks hakkama saada ebaõnnestumisega ning tõuseks üha uuesti katsetama uusi viise arenemiseks?


Ka siin ei veena mind väide "aga lapsele nii meeldib!", sest laps ei oska puudust tunda mänguasjadest ja vahenditest, mille kogemus tal puudub. Muidugi, kui ta on saanud juba proovida end hüppekiiges õõtsutada, soovib ta sinna uuesti ja siis on riid majas! Võib-olla oled märganud, et tegelikult naudivad lapsed enda õõtsutamist samamoodi ka lihtsalt põrandal seistes - anna ainult muusika taustaks ja beebi teeb sulle tantsus silmad ette! Sellised lõbustusvahendid on sobilikud lapsele, kes on need oskused juba eelnevalt omandanud (iseseisev seismine, kõnd, kükitamine).


Mõtted, mida endaga kaasa võtta:

  • lapse abivahendisse asetamine olgu vajaduspõhine, ajutine ning pigem erand kui reegel;

  • turvahäll on transpordivahend ja ei ole mõeldud magamiseks (väljaspool autot) ega jalutamiseks;

  • abivahendi kasutamine ei ole lapse jaoks vajalik, vaid lihtsustab lapsevanema igapäevaelu;

  • võimalda lapsel abivahendist väljaspool kogeda mängimiseks selili-, külili- ja kõhuliaega;

  • abivahend ei kahjusta last, kuid võtab tal võimaluse kogeda oma ümbrust.


Kärt Krautman

Comments


bottom of page